“Sitt ja pask”, karjus hitlerlikul toonil Savisaar üle laua, ta tõusis nii suure hooga püsti, et ajas Simsoni viinapitsi pikali.
“Edgar ära jama, ma pean varsti esinema, tead küll, et ma muidu ei julge,” kurjustab blondiin üle prillide põrnitsedes.
“Sinu pits on titepiss võrreldes sellega, et kogu sisukas kaader on erakonnast jalga lasknud”
“Aga mina?” Küsib vaikselt Toobal, kes Edgari vihahoo eest on nurka kössitama jäänud.
“Sa ei kuulnud, et kui vaja koolitan uue poisi välja. Hakkadki siin vaikselt ninakaks minema.” Selle lause lõpuks on Savisaar Toobali juurde kõndinud ja lööb teda lahtise käega üle kukla.
“Peab parteikooli käima panema, pole hullu, teeme nagu vanasti, iga noor, kes pukki tahab, kirjutab 10 000 korda, “Edgar on minu jumal”.
“See meetod eriti ei toimunud, vaata, mis juhtus, nii kui mõju üle läks hakkas trall pihta.” Kobises Toobal nurgas, nutuvõru ümber suu.
“Ega jah, võtsime Laaneti nii sisse, et midagi ei pidanud kirjutama ja tema hakkas peaaegu kohe oma peaga mõtlema,” lisas Savisaar.
Seljakotist kohmitsedes plokknooti otsides, kukub Simsoni kotist klirinal puruks viinapudel. Piinliku jalaviibutusega peidab ta ruttu killud laua alla, kõhib hääle puhtaks: “Ma panen koolitusprogrammi paberile, millest alustame?”.
“Ma pakun, et alustuseks tuleks kaardistada, keda me asemele koolitame”
Edgar vaatab Simsonit kuulamata aknast välja, paksud sõrmed sibavad üle pintsakutasku ja välja ilmub pakk Bellamore Kanali suitse. Ta toksib ühte neist vastu sigaretikarpi ja mõmiseb pea vaikides. Samal ajal küünla pealt tuld võttes, “ega siin midagi ei ole, parteikooli uus kursus tuleb vastu võtta. Toobal helista keskjuugendi poistele, ütle, et saadaksid siia viis ilusat ja juhmakat poissi.
”Varjamatu irvega käsi kokku hõõrudes mõmiseb ta: “tegelen nendega ise.”
