Mis tegelikult Tallinn 2011 SA ruumides toimus

Kui KAPO ametnikud Tallinn 2011 SA uksest sisse astusid olid Jaanus Mutli peopesad juba higiseks läinud. Suure hooga kamandas ta olemasoleva kollektiivi taarat koristama. “Kurat oli vaja lakkuda aastavahetusest saati,” karjus Mutli ja astus akontaktsete kolleegide vahelt koridori, tiris lipsu sirgeks ja surus surmtõsiste KAPO meestel käsi.

“Ma enda arvutit ei tahaks anda, ma praegu tirin Adele plaati alla, pidi hea proua olema.”

“Kui kaua veel tõmbab?” päris vastutulelik kaitsepolitseinik vastu.

“Ei kaua lähe, ma lasin hea neti sisse panna, vana lasi Evelyn Sepp pidevalt umbe oma Facebookiga. Tead mina ei saa aru, miks ta peab koguaeg seal istuma, ei saa enam üldse jutule temaga ainult kui feissbuuki tšätti kasutada.”

Ennast vihale rääkinud Mutli kaob oma kabinetti ja lajatab ukse tagantkätt kinni.

Suurest uksepaugust häiritunua kostub põrandalt äginat ja paistes näoga ametnik ajab end püsti, kohendab laisalt keerduläinud sukki ja silmitseb üle laialivalgunud meigikihi KAPO inimesi. Vaikselt taarudes hakkab liikuma, koperdab taara otsa ja uksepiidast kinni haarates suudab ennast uksest välja saada. Avab tualeti ukse ja tseremoonitsemata oksendab valjuhäälselt potti.

Abivalmis kaitsepolitseinik jookseb vaese neiu juukseid hoidma ja lohutab teda: “Lase kõik välja siis hakkab parem. KAPO suvepäevadel oli meil kohe rühmatreeningud, pool kollektiivi oksendas ja teised lohutasid ja aitasid kaasa.”

“Kuidas on võimalik oksendamisele kaasa aidata,” pärib elust ilmselgelt vaevatud daam.

“No näiteks praegu sa ei oksenda, aga mõtle trussikutes Edgar Savisaare peale, kes lösutab diivanil, vaatab Tallina TV-d joob õlut ning sööb maksavorsti võileiba.”

Muud vaene neiu ei vajanudki, ta suunab jälle oma udused silmad potipõhja ja hakkab ennastunustavalt oksendama.

Samal ajal hakkab kontoris suur puistamine pihta. Evelyn Sepp võitleb maas sipeldes KAPO ametnikuga oma stringipaari eest ja Mutli ei ole nõus loovutama tema alumises lauasahtlis olevast eeskujulikku konjakikollektsiooni.

“Kurat mehed ärge jamage,” ütleb Mutli peaaegu nuttes, “Selliseid Belõi Aiste ei ole Eestis kümme aastat nähtud.” Kuid halastust ei ole oodata, kallimad ja odavamad joogid lendavad kasti. Viimase asjana leitakse paar Troinoid, mis visatakse vastu seina puruks.

Kogu seda tralli jälgib ukse peal dramaturgliku rahuga Jaanus Rohumaa isiklikult. Ainsa asjana haarab ta oma laualt Heidy Purga pildi, paneb selle oma pintsakutasku, et ikka südamele lähedal oleks ja jookseb minema.

Mutli arvutis sai plaat tõmmatud, ei vaevata ennast isegi elektrijuhtmeid lahti ühendama, mustas maskis kapokas tirib kogu arvuti laua pealt ära. Elektripistikud purunevad ja sädemeid lendab. Maas vedelev kollektiiv karjub nagu ühest suust: “Kas pommionu Jüri Luik on tagasi.” Ei kuskilt ilmuvad Sovetskoje šampused, hakkab kõlama vali muusika ja pidu jätkub hetkega.

Samal ajal Toobali kodus. Kapokad ei usu oma silmi. Ülimalt tagasihoidlikus korteris, kus mööblite peaaegu ei olegi troonib vaid üks asi. Altar Edgar Savisaarele. Suure näopildi ümber põlevad küünlad, mängib Keskerakonna hümn. Pildi ees on süüa ja juua ning maas vedelevad suurele juhile ohvriks toodud jäneste ja hamstrite laibad.

“Siit küll midagi võtta ei ole,” sõnab kapolane, sülitab maha ja hakkab minema. Ta seisatab hetkeks, silmitseb üleõla Savisaare pilti ja tunneb, kuidas ta kehas viha kasvab.

“Küll me midagi ikka välja mõtleme, kuidas teid raiskasid kinni panna,” sülitab uuesti ja lööb ukse tagantkätt kinni.